Täna on sünniaastapäev keeleteadlasel ja -uuendajal JOHANNES AAVIKUL (08.12.1880–18.03.1973).
Aavik sündis ja käis koolis Saaremaal, 1902. aastal asus õppima Tartu ülikooli, aga siirdus sealt Venemaale ja jätkas mõne aasta pärast õpinguid Helsingi ülikoolis. 1910. aastal lõpetas ta Helsingi ülikooli romaani filoloogia ning soome keele ja kirjanduse magistrina. Aavik töötas Jaltas, Tartus ja Kuressaares prantsuse, eesti ja ladina keele õpetajana ning 1912–14 ka Postimehe toimetuses, oli 1926–34 Tartu Ülikooli eesti keele lektor ning 1934–40 haridusministeeriumis haridusnõunik ja koolide peainspektor. Augustis 1944 põgenes Aavik koos perekonnaga Rootsi, kus tegeles peamiselt tõlkimisega, kuid avaldas ka artikleid eesti õigekeelsusest.
J. Aavik pidas keelt eeskätt instrumendiks, mida tuleb pidevalt täiustada ja arendada, pidades silmas keele ilu, otstarbekust ja omapärasust (soomeugrilisust). Põhilised uuendusettepanekud esitas ta keeleuuenduse kõrgperioodil 1912–26. Aavik propageeris oma ettepanekuid brošüürides ja artiklites, loengute ja ettekannetega, kasutas uusi sõnu ning vorme ilukirjanduslikes tõlgetes.
Sõnavara rikastamiseks kasutas ta tuletamist (aur → aurik); laenamist eesti murretest või teistest keeltest (eriti soome keelest, nt algupärane, teesklema, lause); liiteid, nt soovitas kirjakeelde liiteid -skele, -ldasa, -ard, -tar jt. Aavik arendas välja tehissõnade loomemeetodi: ilusa kõla ja kerge hääldusega sõnade saamine häälikute ja häälikurühmade kombineerimisega (veenma); uue sõna moodustamine võõrkeelse sõna häälikkoostise muutmise abil (relv < revolver, evima < ingl have, mõrv < sks Mord); kombineerimine mitmest sõnast (tõik < tõsi + seik, selmet < selle asemel et).
J. Aavik rikastas ja täiendas grammatikasüsteemi: i-mitmus (suuris metsis), vokaallõpuline mitmuse osastav (linde, õunu), lühem sisseütleva käände vorm (majja, tallu), lühike ülivõrre (suurim, kauneim), oleva käände vormi taaskasutuselevõtt (sepana, lesena), n-ö „viisiütleva käände“ vormi laiem kasutuselevõtt (avasui, lehvivi hõlmu). Aavik võttis kasutusele tingiva ja kaudse kõneviisi täismineviku sünteetilise vormi (olnuksin, võinuksime) ja ma-tegevusnime saava käände vormi (päästmaks).
Kõik Aaviku uuendused ei jõudnud kasutusse – näiteks ei läinud käiku katse tekitada eesti keelde tulevikuvorm ja naissoost „tema“ ega y kasutuslevõtt ü asemel.
1927. aastal tõmmati keeleuuendusele kriips peale. Eestis koolides kehtestati nn. normaalkirjakeele õpetamise nõue, ka raamatud pidid sealtpeale olema normeeritud keeles. Aavik kui ülikooli õppejõud ja gümnaasiumi keeleõpetaja ei saanud jätkata tormilist uuendamist.
Allikas: TLÜ Eesti pedagoogika Arhiivimuuseum, fb
Tähistame suure saarlase ja keeleuuendaja Johannes Aaviku 140 sünniaastapäeva Aavikute Majamuuseumis (Vallimaa 7 Kuressaare) avatud uste päevaga teisipäeval, 8.detsembril kell 9.00 kuni 17.00 .
Külla ootab ja teed-kohvi pakub õpetaja Anne Mets.
Lisaks:
Kuula Raadio Kadi hommikuprogrammi ja Tõnis Kipperi päevast saadet.
Kuula Raadio Kadi hommikuprogrammi ja Tõnis Kipperi päevast saadet.
Fotol: Johannes Aavik’u 70-da sünnipäeva pühitsemisel A. Adson, Otto Pukk, Johannes Aavik, Marie Under, Pukk, Hedda Hacke