17. VI 1955 – 5. XII 2014
Külli Rikas, üks Saaremaa muuseumi kauaaegseid tugisambaid, oli sündinud Kuressaares, kus ta lõpetas 1973. aastal Saaremaa Ühisgümnaasiumis. Tartu ülikoolis ajalugu õppides valis Külli kitsamaks erialaks arheoloogia ning kaitses 1978. aastal lõputöö teemal “Kivikirveste tüpoloogia ja nende areng Saaremaal”. Samal aastal asus Külli Rikas tööle Saaremaa muuseumisse, kus möödus kogu tema tööelu, algul vanemteaduri, alates 1988. aastast ekspositsiooniosakonna juhataja ametikohal. Iseloomult oli Külli väga tasakaalukas, rahumeelne, abivalmis ja sõbralik, ning seda mitte ainult kolleegide, vaid kõigi kaasinimeste vastu. Peaaegu kunagi ei juhtunud, et ta enne midagi ütles kui mõtles – ikka vastupidi.
Nende 36 tööaastaga jõudis Külli uskumatult palju ära teha ja paistis silma väga mitmekesiste võimetega. Ta oli muuseumi kõigi püsinäituste (ja paljude ajutiste näituste) üks põhiautoreid; neist viimase, “Saaremaa aastail 1950–1993” koostamise eest pälvis ta konkursi “Muuseumirott-2011” eripreemia. Külli Rikase hooldada ja uurida olid muuseumi arheoloogia- jmt. esemekogud, mida ta tegi muljetavaldava põhjalikkusega. Arheoloogia ja muinsuskaitse temaatika jäigi Küllile tema mitmekesises erialases töös kõige südamelähedasemaks valdkonnaks. Ta oli maakonna muinsuskaitseliikumise üks algatajaid, võttis meeleldi osa arheoloogilistest kaevamistest, nõustas arvukaid asjahuvilisi, kirjutas sisukaid artikleid ning oli esimese Saaremaa ajaloo- ja kultuurimälestisi käsitleva ülevaateteose (1983, 2. trükk 1991) kaasautor. Tõsist tööd tegi K. Rikas ka kultuuri- ja kooliajaloo uurijana, tulemuseks muuhulgas artiklid koguteostes “Saaremaa Ühisgümnaasium 1865–1995” (1996) ja “Saaremaa. 2.” (2007).
Kõige selle kõrval oli Külli Rikas Saaremaa üks parimaid rootsi keele oskajaid ja õpetajaid ning teenekas Rootsiga kultuurisidemete arendaja. Tema üheks lemmikharrastuseks oli pikka aega (kaug)matkamine. Saaremaa Matkaklubi (tollal Turismiklubi) liige sai Küllist juba 1970. aastal; 1980. aastate algul ulatusid tema matkarajad koguni Sajaanide ja Kamtšatka mäestikesse. Kaugmatkajate seltskond on teada: sinna saavad pikemalt kuuluda ainult väga toredad, tasakaalukad ja usaldusväärsed inimesed. Külli oli ka suur loodusesõber, keda eriti köitis aiandus: oma puhkusegi võttis ta tavaliselt sügiseste aiatööde ajal.
Mitu aastat tuli Küllil võidelda raske haigusega. Seda tegi ta väga vapralt, säilitades talle nii omase optimismi ja elujaatuse. Külli Rikast jäävad leinama ema, vennad perekondadega, sugulased, kolleegid, arvukad sõbrad ja tuttavad – neid on tal tõesti palju –, eesti arheoloogide pere.
Saaremaa Muuseum